söömishäiretest ehk häiretest söömisel

Üks võimalik "miks" ja "mis kujul" minu enda näitel


Täpsustan kohe alguses, et ei räägi meditsiinilisest patoloogilisest haigusest, kuigi sarnasusi võib nende ja minu enda kogetu vahel olla. Ma ei ole kunagi olnud Anorexia nervosa diagnoosiga (hirm tüsenemise ja väljanägemise ees). Kuid ometi on mul toitumisega olnud suuri probleeme, nii otsesemalt kui kaudsemalt on see olnud seotud minu rahul-olematusega oma välimusega ja enesetundega oma kehas. Ja päris ausalt tunnistades, kestab see mingil määral siiamaani. 

Ehk ma siis alustuseks kirjutangi pisut sellest, mismoodi see kõik minu jaoks algas ja mismoodi ma mõnda aega vabatahtlikult olin nõus elama. 

Olen terve elu teinud sporti (see tähendab siis alates viiendast klassist). Minu esimeseks tõukeks sellega tegelema hakata oli minu kõht. Olin kogu aeg olnud pigem selline chubby laps. See oli siis viiendas klassis. Tol hetkel ma ei saanud isegi aru, et miks mul on sellised voldid kõhul. Ja need hakkasid mind häirima. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ma olen paks, kuigi nägusatest kõhulihastest olin ikka väga kaugel, aga teadsin kindlalt, et ma tahan nendest voltidest lahti saada. Olin siis 11. Ja hakkasin trennis käima. Kaheksandasse klassi jõudes olin 172 sendimeetrit pikk ja kaalusin 56 kilo. Ise sellest aru saamata kuulsin õelt ikka ja jälle kui liiga peenike ma olen. Millest ta räägib? Ja ega ma tegelikult ei muretsenudki, see tunduski okei, et palju trenni tehes oledki peenike. Probleem kui selline hakkas gümnaasiumis. Siis ma hakkasin tundma oma kehas ebamugavust. Ja et kaalu langetada järgisin pimesi maailma "parimat" müüti - peale kella kuut ei söönud ma enam midagi. Kui nüüd sügavalt järele mõelda, siis seda soovitas mulle mu kooliarst. Tegin igapäev meeletult kõhulihaseid ja nälgisin. Olin väga stressis, emotsioonid olid kiired vahetuma, kiired pisarad ja üleüldine nukrus. Ja ma isegi ei tea, miks ma seda tegin. Osalt mulle tundub, et ma tahtsingi et mul oleks mingisugune probleem, et saada kaastunnet ja tähelepanu. Olin 12. klassi lõpuks nii stressis, et peale eksameid viskasin täie rauaga kõik oma kooliasjad suurde prügikotti, adjöö. Praegu kahetsen seda väga. Ega ma ei saanud aru, miks see stress tegelikult tuli. Süüdistasin selles koguaeg kooli ja koolikoormust, mitte aga seda, mismoodi ma kooliväliselt elasin (muidugi koormus oli ka suur, prestiižne kool, kuhu sain sisse suure vedamisega ja surve vanemate poolt). Koolipäevadel veetsin enamuse tundidest näljatundega, kodus sõin aga meeletult. Gümnaasiumi lõpuks olin taas normaalkaalus ja enne ülikooli alustamist ning ülikooli esimesel semestril kaalusin juba ca 70 kilo. Hellitavalt, olin väike "notsuke". 

Iseseisva elu alguses, mil ei olnud enam koju tulles ema tehtud sööke ootamas, oli mu toitumine ikka täiesti katastroofiline. Nagu ülikoolile kombeks, raha kokkuhoidmiseks sõin palju makarone ja lisasin neile juurde igasugu võimalikke väikse toiteväärtusega aga odavat ja rammusat keemiat.  Nii olidki kilod kiired tulema.

Tantsumaailm võib olla üsna halastamatu, eriti kui oled isiksusena selline, kes võtab kiirelt ja palju asju hinge. Ma alus-tasin tantsuõpinguid täiesti puhtalt lehelt, mis tähendab, et võrreldes oma kursusekaaslastega olin juba niigi täielik al-gaja ja taseme poolest viimaste seas. Ühel hetkel käis mul ära klõks - ma olen tantsija, ma pean olema sale, seda on palju ilusam vaadata! Ja muidugi tahtsin ma olla kõige saledam kõikide kursuste peale kokku. Ja ega ma saavutasin, mida tahtsin. Sain hoopis hellitava hüüdnime "anorektik" või "anokas". 

Algas meeletu allavõtmine. Põhilise osa minu toidust moodustas salat - kapsas, tomat, kurk, kanafilee, mais jne. Kodu-juust, must leib, munad, porgand. Nii mõeldes isegi päris okei, ju? Aga ma olin pidevalt näljas. Ma keeldusin söömast kõike, mis nägi välja rasvane, lugesin mõttes koguaeg magusakoguseid, mida sõin. Kui üks päev sai liiga palju, siis mitu järgmist päeva ei tarbinud magusat üldse. Kõik mu külmkapis oli välja arvestatud - mitu singiviilu päevas, mitu saiaviilu, salatimaterjalid, KÕIK. Eks ma kulutasin enamuse oma rahast kõiksugu sõitmistele, seega ei pidanud paljuks toidu pealt kokku hoida. Õhtuti ei söönud üldse, kõik oli välja arvestatud, lihtsalt ei olnud mida süüa, muidu pidin järg-mine päev millegi arvelt vähem tarbima. Lugesin ainult kaloreid. Mingist tasakaalustatud toitumisest polnud haisugi. Seega läksin näljasena magama, igapäevaselt. 

Ma isegi ei kujuta ette mismoodi ma olin võimeline sellise koormuse all tantsima ja treenima nii nagu me seda tegime. 12-tunnised päevad, mõnikord isegi ööproovid. Ja ega ma olingi sale, ega ma nüüd meeletult tugev ei olnud, suured lihased olid "koledad". Koolitunnid,  lisaks lavastuste ettevalmistamised. Hiljem analüüsides oli ilmselt enim häiritud mu süvenemise- ja keskendumisevõime. Hirmus raske oli õppida, tuupisin paljud asjad pähe, mis kohe hiljem ununesid. Tagantjärele tarkus. 

Ma olen palju mõelnud, et miks see nii on olnud. Võib-olla ma olen endale tunnistanud neid põhjuseid, võib-olla ma mingis osas endiselt eitan. Nagu ma alguses kirjutasin, siis tegelikult olen ka praegu üsna tundlik oma keha suhtes. Mu elu on lihtsam, sest mul on töö, mis hoiab mind vormis. Aga minus on endiselt peidus see meeletu tahe näha sale välja. Nüüd siis selle erinevusega, et ma tahan välja näha ka heas vormis ja treenitud. Kaalunumber ei ole minu jaoks enam mingi näitaja, kuigi vahepeal siiski astun huvi pärast peale. 

Paljuski ma usun, et ma kompenseerin. Mingeid puudujääke, mis ma arvan endal olevat. Ma olen alati olnud tagasi-hoidlik ja noorena said poiste tähelepanu pigem alati "teised tüdrukud". Seega mida atraktiivsem keha, seda atrak-tiivsem mina? Umbes nii. Ehk siis täielik massimeedia ohver ja juhuslikult lähedaste poolt väljaöeldud sõnade, mis jäid pähe kõlama (olen ka olnud sõnadega kiusaja rollis). Mingil hetkel see muidugi muutus aga olen endiselt üsna mõjutatav sellest tundest, et kui ma end ise ei tunne oma kehas ilusana, siis ei tunne ja ei näe seda ka keegi teine. Mispärast saadab mind igapäevaselt tahe liikuda ja treenida ja normaalselt toituda. Õnneks või kahjuks usun vähemalt hetkel, et sellised  mured toitumisega, millest inimesed tavaliselt kõva häälega ei karju, on väga rasked täielikult kaduma. 

Mingisuguse sisemise rahuni olen hakanud jõudma alles viimase üheksa kuu jooksul. Ma olen alati vaadanud pigem teistele alt üles, olnud järgija mitte initsiaator. Seega on mulle alati teiste arvamus palju korda läinud ja läheb tegelikult ka siiani. Olen üsna palju teadlikku vaeva näinud, et olla õnnelikum. Minu puhul tähendab see seda, et olen proovinud lasta minna asjadele, mida ma muuta ei saa ja avada ennast tegudele ja võimalustele, olla julgem ja avatum arengule. Miski ei ole kivisse raiutud, ka meie enda mina-pilt. Ja mida rohkem ma olen rahul enda kui inimesega, seda vähem lasen ma oma välimusel igapäeva elu mõjutada. Usutavasti ei saa ma veel nii pea lahti nendest default mõtetest, mis kuklas koguaeg kaloreid ja treeninguid kalkuleerivad aga teen endast oleneva, et nad jääksidki foonile ja ei varjutaks põhilist - elu ja mida tal on kõike pakkuda!

Lisa kommentaar

Email again: