kuidas me rootsis reivisime ja see meilt mõistuse viis!

1-2.04 Stockholm Love Affair @ Stockholm Globe Arena ehk kaks päeva muusikasensatsiooni




Uuh. Ja lihtsalt veelkord "uuh"!

Olen nüüd siis lõpuks päriselt võimeline natukene seda sensatsiooni jagama, mille osaliseks sel heal aprillikuu nädalavahetusel saime. Võimeline alles nüüd, sest taastusin sellest võimsast laksust peaaegu kaks päeva. 


Mõned üldised faktid:

Kellega: Katrin, Vahur, Paap, Paula, Hurmet ja Minna
Kus: Rootsi, Stockholm
Kuidas: Kruiisiga sinna ja tänna (ehk tagasi)
Kaua: neljapäev 31.04 16.00 - esmaspäev 04.04 10.15
Mis: Stockholm Love Affair muusikafestival, palju head house'i ja technot, reivreivreiv
Päev 1 18.00 - 03.00 & päev 2 17.00 - 02.00

Ma ei hakka ilmselt tegema mingisugust reisikirja stiilis "Mina Rootsis reivimas" aga heameelega kirjutaks maha mõned ülimalt võimsad mõtted, tunded ja emotsioonid, mis mind valdavad.


***

Esiteks olen ma äärmiselt võlutud endiselt meie seltskonnast. Tahaks nendega praegugi veel koos olla ja koos teha. Ma usun, et ega kui Hurmet on kambas, siis ei saagi midagi väga normaalset sündida, aga kuna me oleme kõik peast natukene teistmoodi, siis oli kõik väga õige.

Õige - see ongi see kõige õigem sõna, ju. Kõik sujus. Ma ei mäleta, et me oleks kordagi tülitsenud (kui välja arvata mu väikene vapustus teisel ööl, kui mul füüsiliselt ei olnud võimalust tantsida! Te lihtsalt ei saa mõista, mis trauma see kehale ja vaimule võib olla!).  Minna ja Hurmet olid ilmselt suurimad seltskonna-inglid oma tutvustega laevas, ilma nendeta oleksime ilmselt nii mõnestki heast ja maistvast elamusest ilma jäänud!

Sellised küsimused nagu: mida me sööme, kus me sööme, millal me sööme, millal me liigume, mismoodi me liigume, kuidas me magame, millal me ärkame and so on and so on - kõik sujub, keegi pakub midagi, teine lisab midagi, kolmas teeb kokkuvõtte ja plaan saabki teoks. See on lihtsalt suur õnnistus omada selliseid sõpru, kellega nii saab olla ja käia. Kellegi isiksuses on domineerida, kellegi omas kompromisse teha ja kokku kõlada. See võib kellegi jaoks olla täiesti hall argipäev aga kui ma südamelt ära tunnistan, siis kartsin kõige rohkem vist ennast selles suures olukorras. Sest mina olen alati see, kes tahab olla organiseeritud ja planeeritud. Puhkus, suure algustähega. Less IS more! Päriselt.

Olen ka Stockholmist lummatud. Elasime päris äärelinnas, mõne meeldiva eesti mehega koos. Eks meil selline kommuun oli, sest magasime kuuekesi ühes toas ja neljakesi ühes voodis, aga uni oli liiga magus, et miski seda oleks saanud rikkuda. Stockholm on ilus linn. Tõesti. Väga soe on seal ringi käia. On tunda väljaütlemata hoolt, mis on ilmselt geenidega ja ajaga kaasa tulnud. Kõik on korras, inimesed on ülimalt rahulikud. Kui siis pisut uhked. Ja näevad välja üsna ühtse halli massina, kellelegi justkui poleks vajadust üldse eristuda või mässata. Ja jänesed jooksevad pargis, mis on ka äge!

Liikumine punktist A punkti B oli väga lihtne. Saime oma sõidud tehtud kõik metrooga (äge!) ja üsna sujuvalt ka sealjuures! Kui välja arvata üks meie rongis otsi andma hakkav tüüp teisel õhtul, kelle poisid perroonile aitasid ja me siis järgmist rongi ootama jäime, samal ajal kui kiirabi kutsuti ja ikka kontrolliti aegajalt, kas tüübil pulss on! Tundus olevat üks hea kombo alkoholist ja mingist ainest. Täiesti pilditu olek. Vot nii hea ongi Rootsis olla!


***

Festival ise toimus tohtu suures Globe Arenas. Lubatud oli kahte saali. Et kohe alguses ära panna, siis tegelikult saime ühe ja poole. See teine saal tundus esimese kõrval nagu kiirelt kokku klopsitud laste mänguväljak. 

Sisse saime esimestena, sõna otseses mõttes tehti uks meie nina all lahti ja esimesed käepaelad said just meie käte ümber! Vaatasime siis natukene ringi. Ega midagi paha ei ole öelda. Kujutasin seda natukene teistsugusena ette aga tagant järele vaadates oli ikka nii parem nagu oli. Ruum oli piisavalt suur selle massi jaoks, et ei tekiks mingisugustki lämbumise-efekti. Suur lava oli awesome

Baarist sai osta õlut, veini ja kokteili-jäätiseid (limpsid tuutu seest). Ja selle kõige eest said tasuda vastavalt kas seitse, üheksa või viis eurot! Kallis elu, ei ole midagi öelda. Aga Rootsis ikka neid ka jagub, kes tahavadki ennast õlust purjus juua. Öök. Söögipoolest sai osta hot-dogi ja wrappi ja mingit jama oli seal veel. Sõime seal kohapeal korra, mingit maitseorgasmi seekord ei saanud. Aa, ja vett voolas ojadena. Sai nii baarist, kui ka uste juurest. No tõesti meeletult, joo palju jaksad! (üks naine pissis esimesel õhtul ka kraanikaussi, oli üks kummastav hetk!)

Esimesel päeval läks küll kõht KOHE tühjaks kui sisse saime aga mõni hetk hiljem see kadus, kui algas kõik see hea muusika ja tants ja ... oooh! Okei okei, teisel päeval sõin kaks banaani enne minekut ära! 

Ma teen siis need nurinad asjad kõigepealt ära! See on lihtsalt uskumatu, mis sead rootslased võivad olla! Täiesti uskumatu, ma jäin peaaegu pimedaks. Esimese õhtu lõppeks oli terve suure lava esine tantsupõrand paksult kaetud õlle- ja veepudelitega (need oli õnneks kõik plastikust), nii et isegi tantsida oli kohati raske (või nagu Vahur ütles - ajas rütmi ikka väga sassi see pudel jala all!). Mina igastahes olin shokis, ei hakka üldse nunnutama. Väga vähe austust tantsupõranda vastu ja ka liikuvate inimeste vastu, sest rootslased ju sotsialiseeruvad tantsupõrandal, jumala eest, mitte ei tantsi. Väga tüütu, väga tüütu! 


***

Aga no, oleme ausad, head asjad kaalusid ikka kõik üle!

Ma pole mitte kunagi, MITTE FRIIKING KUNAGI vist nii palju tantsinud. Ilmselt isegi nii palju ikka olen aga nii kaua kindlasti mitte! HOLY SHIT - ma ütlen selle peale. Ümmarguselt 60 kilomeetrit tantsupõrandal samme! Vapustav! Nii palju siis mu hirmust, et lasen enda käest ära. Usun, et tulin Eestisse tagasi kergemana kui minnes. Jehhuu. Ainult et traumeerisin oma varbad korralikult ära!

Muusika oli võimas. Mina, kui täielik võhik, ei omanud erilist ülevaadet line-upist. Ma võisin küll seda vaadata aga see ei tähenda, et need nimed mulle midagi ütlesid (no Sven Väth ütles). Seega olin väga neutraalne ja ei osanud seepärast ka oma ootusi kõrgeks ajada. Minu suurimaks mureks oligi see, et mismoodi ma ometi üheksa tundi suudan reivida?


Aga kõik sellised kuldsed küsimused saavad kullast vastused kui on oled koos selliste sõpradega! Aeg lendas ei tea kuhu ja selliseid sensatsioone ei ole ma oma kehas mitte kunagi tundnud!

Nagu õhupall oleks kehas täis puhutud ja keegi liigutab sind seest poolt, sa justnagu suudad oma mõttega kontrollida aga samas on mingi meeletu vabadus kehal minna just sinna kuhu ta tahab! Päris palju mõtlesin ka Lydia TECHNO PRAX'ises kuuldu ja tehtu peale. Viisin mõned asjad enda jaoks kokku ja kõik oligi üks ilus tervik. Ütleme nii, et techno põhisammud on ilusti kinnistunud!


***
Oli heaheaheaheaheahea
tahan veelveelveelveelveelveel
Ma jumaldasin seda reivi ja ei jõua oodata järgmist!
Ainuke halb ongi see, et standard on hiilgama kõrge!



Lisa kommentaar

Email again: