MASSAAŽILAINETEL

Sel korral on minu kirjutatud mõtete kandavaks teemaks massaaž. Mind kannustas selleks üks kaunikesti ootamatu kogemus massaažilaual, mis taaskord laiendas mu silmaringi sel teemal ning avas ka täiesti uue külje (word-pun incoming!) võimaluste osas, mida massööriga on võimalik kogeda. Enim aga tõestas mulle, et isegi kui arvad end olevat avatud meelega, võivad meie eelarvamused väga üllatuslikult jälle meie vastu pöörduda. Seda enam on muidugi kogemusest võita, kui tuleb välja, et kõik mis sa arvasid et juhtub, jääb juhtumata. Intrigeeriv algus, eks?

Minu regulaarsed külastused massööri juurde algasid umbes neli aastat tagasi. Põhjus selleks oli väga loogiline - olin alles alustanud tööd rühmatreeneri- ning tantsuõpetajana ning pinged mis kehasse hakkasid kogunema lihtsalt nõudsid mingisugust lahendust. Minu jaoks on see olnud väga suur õppimise teekond, sest koormuse kasvades olen pidanud olema väga tähelepanelik selles osas, kuidas mu keha sellele kõigele reageerib, kus on minu piirid ning mis on minu jaoks kõige toimivam vahend ja lahend. See on tõenäoliselt igavene protsess, või vähemalt nii pikk kui ma sellist elu elan nagu ma seda praegu teen. Õnneks või kahjuks on mind ka õnnistatud üsna kapriisse kehaga. Keskmisest sirgem lülisammas, kinnised puusad ning mitte väga elastsed lihased on lihtsalt sundinud mind kehahooldusega tegelema. Mitte et see oleks kõik ebameeldiv protsess, kuid aja ning teinekord ka rahanõudlik küll. Samas kui ma mõtlen, et miks ma seda teen, siis muidugi ei ole küsimust ka, kas seda aega ja raha kulutada - ma armastan oma tööd ja ma jumaldan massaažis käimist (ja no ega sauna ning survebasseine külastada ka just väga ebameeldiv ei ole!).

Olen nende aastate jooksul käinud, ning käin ka praegu, erinevate inimeste juures, parem oleks isegi öelda - käte ning energia juures. Massaažiga on nagu paljude muude valikutega - juuksuri stiil peab sobima, treeneri suhtumine peab meeldima või misiganes muud isiklikud teenused. Sa ootad klikki, kokkukõlamist, sest muidu sa ei lähe tagasi. Ja ma arvan, et on selgemast selge, et massaaž on oma olemuselt väga intiimne kokkupuude kahe inimese vahel ning seda tundlikum ja valivam on klient ning seda arvestavam ka massöör, kui ta on selles hea, mida ta teeb.

Tegelikult ma arvan, et ma ei pea lähemalt tõestama, millised positiivsed mõjud on klassikalisel mudimisel ning kasvõi lihtsal puudutusel meie lihaspingetele. Ma arvan, et see ei ole liiga agaralt eeldatud, et enamus meist on vähemalt korra elus seda kogemust otsinud, avastastanud ja kohe kindlasti saanud ka ühel või teisel moel tunda. Kui oled mu blogi varem lugenud, siis ehk juba aimad, et sooviksin minna selle teemaga pisut isiklikumale ning inimlikumale, ehk ka filosoofilisemale tasandile, kui nii võib. Ikka selleks, et juhtida sind märkama ennast, oma eneseolemist ning oma valikuid.

MASSAAŽI MITU MINA?

Ma sooviksin kõigepealt avardada massaaži spektrit eneseaitamise võimaluse ja vahendina. Enamasti seostatakse seda siiski pinges lihastega ning seepärast nähakse seda ka tihtipeale veidi ebamugava ning võib-olla isegi valuliku kogemusena. Mina muidugi enda mätta otsa väga kõrgele praegu ei istu, sest ise lähtun massaaži puhul motost - mida tugevam seda parem. Millena me massaaži aga ei kipu nägema on stressileevendajana ning abina erinevate füüsiliste vaeguste korral nagu päevadeaegsed valud, traumade järgne taastumine, seedimisega seotud probleemid, ärevuse puhul ning minu jaoks ehk ilusaim, valusaim ja inimlikum mure - lähedusvajaduse puudumine. Lihtsalt inimlik kontakt. See on see, millest peaksime alustama kui räägime ja mõtleme massaažist. Millegipärast on aga kõige lihtsamaid põhjuseid või muresid ja ka lahendusi-leevendusi kõige raskem märgata ning leida. Et see meid vajalikul moel aidata saaks on kõige eelduseks muidugi oskus märgata ning tähele panna ja sama palju ka võime kastist välja vaadata, lasta lahti tabudest ning mitte uskuda kõike, mida loeme ja kuuleme. Oma keha eest hoolitsemine algab püüdega oma keha armastada ning avastada, jäädes selle armastuse vastu ausaks. Samuti on vajalik, et õpetaksime ennast vaatama kaugemale harjumuspärasest.

Meie keha reageerib kõigele - mida me sööme, kuidas me istume, millised tunded ja meeleolud on meie igapäevases olemises dominantsed ja nii edasi. Need protsessid, mis moel kõik eelnev meid mõjutab, on aeglased, aga see-eest järjepidevad. Tänapäevasele ühiskonnale omaselt tegeletakse rohkem tagajärgede likvideerimisega kui probleemide ennetamisega. On kurb kui palju on märgata suhtumist oma tervisehädadesse viisil - küll ma siis tegelen kui midagi päriselt otsast kukub. On kummaline kui palju me oleme valmis kiivalt kannatama ning kui kitsas ja umbne on inimeste individuaalne tahe investeerida oma igapäevasesse heaolusse. See peaks olema nagu riiete ja nõude pesemine või prügi sorteerimine - iseenesestmõistetav. Vähemalt üks aspekt meie eludes, mis seda olla võiks.

kõhumassaaž?

Ja nii me jõuame tagasi päris algusesse, selleni millest see blogipostitus sündis. Pean olema aus, kui mu armas töökaaslane Krista mulle esimene kord kõhumassaažist rääkis ja küsis, kas ma ei tahaks seda proovida, siis oma mõtetes olin väga skeptiline. Mul on olnud niivõrd kuivõrd eelnevat kogemust sellega, kui keegi mu kõhtu masseerib ja see on lõppenud kahtemoodi - esimene kord aastate eest pärast Tai massaaži hakkas mul mõne tunni möödudes tohutult iiveldama, sest see lõi mul seedimises kõik keerlema ning teinekord tegi sõbranna mulle peale spordimassaaži niude-nimmelihase mudimist, mis oli samuti kõike muud kui mugav. Ja kuna me oma kogemuste pealt reflekteerime ja reageerime, siis ma arvan, et mu esmane häälestus oli põhjendatud.

Kuna ma olen aga oma elus pidanud hakkama saama üsna labiilse, kui nii võiks öelda, seedesüsteemiga, siis Krista point selles osas, millele see võiks leevendust tuua, tekitas minus siiski väga suurt uudishimu. Märksõnad nagu paranenud seedimine, paremini imenduvad toitained, vähenenud gaasid, krambid, puhtus ning seljavalu olid minu jaoks igal juhul meelitavad. Juhtus aga nii, et massaažiaeg sattus just minu viimasele perioodinädalale, mis tõlkes tähendab, et sa oled täielikult oma keha ori ja see võib iga kord minna täpselt nii nagu jumal juhatab. Väga suureks erandiks on see, kui su keha üldse ei anna märku, et midagi hakkab kohe toimuma. Minul juhatas ta, nagu mitmetel eelmistel kordadelgi, väga punnis ja tundlikule kõhule, nii et väga ootusärev ma just ei olnud selles teadmises, et keegi hakkab mu kõhtu katsuma ja suure tõenäosusega ka survestama. Mida ma aga tahan koheselt välja tuua, suurelt ja tumedalt:

  1. JAH, KÕHUMASSAAŽ EI OLE EBAMUGAV.
  2. JAH, KA PÄEVADE AJAL ON TÄIESTI OKEI KÄIA MASSAAŽIS, SEALJUURES KA KÕHUMASSAAŽIS.

Jah, muidugi tasub sul massööriga alati konsulteerida, kui arvad et mingisugune esinev vaegus võiks teie sessiooni ohustada, kuid need eelpool mainitud müüdid võid koheselt prügikasti visata - vastupidi, kui oled üks nendest õnnistatud naistest, kes elab päevade ajal läbi tunnet nagu tema emakas ja puusad oleksid pussnugade rünnaku alla sattunud, siis on kõhumassaaž just soovituslik. Kuna mina üks nendest õnnistatud naistest olen, siis kavatsen seda kogemust kindlasti korrata, sest üks asi on selles valus kontorilaua taga istuda, parimal juhul olla vabal päeval kodus voodis meritähes, aga teha tööd, mis eeldab viie trenni andmist? Noh, ma arvan, et saate minu motivatsioonist aru küll.

Oma erialast ning õppest lähtuvalt olen ma kehaliselt kindlasti keskmisest enam tunnetuslikum ja ka tundlikum ning teadlikum. See tähendab, et ma ammutan palju infot ka läbi oma keha, mitte ainult vaimu. Me kipume olema liiga peakesksed, sulgedes endast väga suure infovastuvõtja-vahendaja ning hoomamata oma keha kui terviksüsteemi, kus ühe piirkonna vead hakkavad mitteravimisel paratamatult mürgitama ka kogu ülejäänud keha. Ka huvitab mind väga teooria mis kehaliste praktikatega kaasas käib, sest saades aru asjade toimise loogikatest ning sellest mis parasjagu sinu keha toimub, miks sa ennast just nii tunned, on võimalik kogeda rohkem ning vajadusel ka ennast tõhusamalt aidata.

Näiteks ei olnud ma mitte kunagi seostanud seljavalusid ära sellega, mis võiks mu kõhus toimuda. Nii avaski see kogemus minu täiesti uue külje - kõhu. Kui kõhus on pinge või trauma siis siseelundite silelihased kontraheeruvad ehk tõmbuvad kokku, pingestuvad. See põhjustab kõhuõõnes olevate fastsiate, ehk lihast ümbritsevate sidekoeliste "kestade" venitust, mis põhjustab mitte ainult valu siseelundites vaid ka seljas, sest need samad fastsiad kinnituvad meie lülisambale. Kõik hästi loogiline.

Täpselt samamoodi on meie siseelundkond seotud stressi ning depressiooniga. Olles ise alles selle kurja haiguse seljatanud, võiks eeldada, et see ei ole minu jaoks mingisugune uudis. On nad mõlemad ju üdini seotud meie enesetundega. Depressioon ja stress ei ole mitte kunagi ainult meie peades ja tunnetes, et motivatsioon puudub ning tuju ei ole. Alati käib nendega kaasas unetus, üldine kehaline nõrkus, väsimus, muutunud toitumisharjumused, tihenenud haigused jne.

Stress käib käsikäes selliste hormoonidega nagu adrenaliin ning noradrenaliin. Adrenaliin on see, mis töötab meie kasuks. Ohuolukorras kõrgendab ta meie kohalolu ning annab meile stamina, mida vajame põgenemiseks või olukorraga toimetulemiseks, avalikult esinedes annab ta meile enesekindlust ning kõrgendatud meeleolu, mis meid edukalt läbi selle niivõrd kuivõrd stressirohke olukorra kannab. Noradrenaliin on selle kõige vastand - kui säärases stressiolukorras just see vallandub on meie esmasteks instinktidest hoopiski varjumine ning tardumine. Kui aga elada pikemat aega ilma oma stressi haldamata, hakkab meie organismis toimetama kortisool ehk stressihormoon, mis tasapisi keha lõhub. Lisaks suurele kahjule sinu vaimsele heaolule ning stabiilsusele, kannatab ka siseelundkond, kuna hormoonide tasakaalutus ei võimalda siseorganitel töötada nagu vaja. Nii on stressiga toimetulemiseks parimad lahendused sportimine, hingamisega tegelemine, mediteerimine aga ka massaaž. Nii võiks isegi naljatledes tõdeda, et massööril nagu ka psühholoogil võib meie elus olla väga teraapiline roll. Muidugi on see kõik ääretult isiklik sfäär, ning on loomulik, et selles osas ollakse tundlik, pigem sissepoole vaatav ning tundub kohati mõistusväline oma massööriga jagada kõike seda, mida ehk endalegi ei julge kõva häälega tunnistada. Samas on see teie kahevaheline kokkulepe ning usaldus, mida tasub luua, sest siis saab tasu selle eest sulle ka võrdeliselt tagasi tulla. Kõik hästi loogiline.

mida ma kogesin?

Kui ma ütleksin, et ma jäin Krista massaažilaual magama, kas sa usuksid mind? Muidugi kui sa mind teaksid, siis oleksid sa kursis, et üldiselt magan ma kõikide massaažide ajal vähemalt korra, olgu selleks klassikaline, spordi-, Tai või ka kõneall olev kõhumassaaž. Aga kõiki minu eelnevaid pihtimusi, arutlusi ning ausaid avaldusi arvesse võttes, ei oleks ma isegi arvanud, et see ka sel korral nii läheb.

Tegelikult ongi seda kõike üpriski raske veenvalt kokku võtta. Sest minus toimetavad samaaegaselt uskumatuse tunne ning kerge oskamatus seda kõike sõnades laduda. Kõige kandvamaks tundeks ongi see sama uskumatus. Uskumatus kui uskumatult okei ja hea võib olla see tunne kui keegi su kõhtu masseerib. Nagu ma ka alguses ütlesin - kui oled valmistunud mingisuguseks horroriks, on väga palju rohkem võita, kui asjad nii ei lähe. Kindlasti andis see kogemus mulle kavalalt mõista, et oma mindseti seadmisel peab hoidma avatud joont. Vähem muretsema, rohkem taandama end realistlikule ning adekvaatsele informatsioonile, vähem asju enda jaoks välja mõtlema ja olema rohkem avatud uute, harjumuspärasest väljapoole jäävate kogemuste osas.

Füüsiliste aistingute perspektiivist vaadatuna oli kogu massaažis veedetud tunnike väga rikas. Kõhumassaažile eelnenud sidekoemassaaž seljale käivitas mu kehas väga mõnusad kuumalained. Ma lihtsalt jumaldan neid hetki, kui ma mõistan kui manipuleeritav ja seeläbi ka haavatav meie keha kogu oma hiilguses on. Seda kuivõrd mu päevadeaegsed vaegused leevendust saavad, saan öelda alles siis kui olen mõned korrad oma sammud veel Krista Massaažipessa seadnud. Pärast massaaži tasub endale muidugi pigem vaba õhtu planeerida, sest nagu nende käimastimuleeritud energiatega ikka on - ega ei saa kunagi kindel olla, mis tunded valdavaks saavad. Mina olin üpriski võimetu tegema midagi asjalikumat kui vaadata voodis meritähes sarju.

Nagu ka aastaid tagasi Tai massaažsis sain kogeda, on sellistel praktikatel väga tugev vägi meie emotsionaalsel vabastamisel. Tol korral hakkasid "põhjuseta" pisarad jooksma juba seansi ajal, mis oli ka minu esimene taoline kogemus muutumaks teadlikumaks emotsionaalsete pingete vabastamise võimalikkusest füüsiliste praktikate abil. Aastatega on muidugi kogemust lisandunud mitmesugust, ning minu jaoks on väga tõsiseltvõetav massööri hoiatust selles osas, mis võib pärast minuga vaimselt toimuda. Meie keha on võimas aparaat. Oma võimekuses saame tema abil palju luua ja saavutada, kuid nagu minu kogemus on näidanud, on täpselt samavääriline tema kapatsiteet hoida ning sulgeda endasse pingeid. Meil on kõigil midagi, mida me alla surume. Minul on selleks kurbus, mispärast vallanduvad vabanenud emotsioonid tihtipeale pisarate kaudu. Selleks võiks aga samamoodi olla naer. Pärast TRE (Tension & Trauma Release Exercises) avastamist ning praktiseerimist olen selles osas väga teadlikuks muutunud ning õppinud otsima ning kasutama sääraseid praktikaid enda kasuks ära. Ma ei ütle, et kõigil seda vaja on, aga ma ei häbene sellest vajadusest ning nendest kogemustest kõneleda. Need on mu elu muutnud ning elamise kvaliteeti parandanud viisil, mida ei saaks teha ükski reis lõunamaale või sügavam vestlus sõbrannaga.

Eks meie kõigi "kõhutunne" juhib meid täpselt sinna kuhu vaja ja nii nagu talle omane. Kindlasti aga ei jookse mööda "külgi" maha selle tunde mõiste avardamine enda jaoks. Olgem tähelepanelikud, avatud ning uudishimulikud. On täiesti okei olla aegajalt enesekeskne ning suunata fookus väliselt sissepoole. Tasakaaluta oma kehas on üsna võimatu leida tasakaalu enda ja millegi välise vahel, mis kestaks ja kannaks meid kogu meie elu ilus ja valus edukalt edasi.





Eelmine
toitumine kui sinu energeetiline käivitaja

Lisa kommentaar

Email again: