söök vol 1 - üldiselt "jah" versus "ei"

Katrini söögilaud, külmkapp ja toidukarbid. Millele ja kas ma üldse ütlen kategooriliselt "EI"?


Alguseks peaksin ma ehk põgusalt rääkima oma suhtest söögiga üleüldse. Teadlikult, või nii enam-vähem teadlikult, hakkasin toidule mõtlema alles ülikoolis. Põhjus oli lihtne - olin tantsija ja tundsin end paksuna. Eks ma olin siis ka ilmselt oma normaalkaalu ülemisele tipule kõvasti lähemal kui alumisele. "Enam-vähem" teadlikult sellepärast, et kasutasin üsna drastilisi meetodeid (loe: näljutamine), et alla võtta. Ja võtsin, kohe nii et alumine tipp oli juba üsna lähedal. Kilodes oli see umbes 8-9 kilo. Pärast ülikooli on pigem olnud selline rollercoaster. Ehk kaal on muutumises. Minu keha kohe on selline, et kui ma trenni ei tee, võtan kiirelt juurde ja kui teen palju trenni ei suuda ma kõhnumist ära hoida. Milleni aga olen jõudnud - minu füüsilise töö ja koormuse juures olen hakanud sööma teadlikult, lähtudes põhilisest - mul peab olema energiat ja mu keha/organism peab suutma taastuda. Üldises plaanis toongi välja mõned suuremad muutused, mille olen läbi viinud, et süüa nö tervislikumalt ja et ma saaksin edukalt teha tööna seda, mida ma teen. Minu moto on, et "söök peaks andma energiat, mitte seda võtma".

NISUJAHU

Nisujahu tarbimist hakkasin teadlikult piirama umbes ülikooli lõpus. See tähendab seda, et ma ei ostnud enam koju valget saia. Paar aastat tagasi vahetasin nisujahust makaronid nö täisteramakaronide vastu. Alguses oli väga veider - konsistents oli imelik ja maitse võttis harjumist. Samuti piiran ma saiakeste ja pannkookide söömist ja üldseüldse kookide tarbimist, eriti kui näen, et koogis on biskviiti või muud tainast. Seepärast ei saagi ma öelda, et ma olen loobunud. Sest ma ei ole. Kui mul tuleb suur tahtmine kooki osta siis ma ka teen seda.

Nüüdseks olen jõudnud punkti, kus mul seda vajadust on üha vähem ja vähem. See on uskumatu millega keha harjub. Sa küsid, et miks ma end piinan? Jah, alguses ongi raske. Eriti kui sa ei ole harjunud endale kunagi "EI" ütlema. Harjumuse kinnistamise periood on ca 21 päeva, ja siis ongi tükk tegemist, aga mind lohutab see, et ma tunnen end hästi. Kohe palju palju paremini. Kui ma satun sööma, kas siis sünnipäeval või mingil muul sündmusel, palju jahust tooteid, ei suuda ma end normaalselt tööle saada järgmine päev. Testitud asi. Nisujahu seedimine röövib energiat. Ja see on ka peamiseks põhjuseks, miks ma proovin seda vältida kui võimalik. Mu keha vajab energiat lihastööks ja kui mul on võimalik oma seedimist ja ainevahetust hoida aktiivse ja kiirena, siis ma valin selle variandi igal juhul! Minu puhul ei ole tegemist ekstremistiga, usun sloganisse "kõike, aga mõõdkalt"!

SUHKUR JA MAIUSTUSED

See on koht, kus inimestel tavaliselt karp lahti vajub. See hetk kui ma ütlen, et mulle piisab ühest shokolaaditükist päevas. WHAT?

Jah, aga selle taga on taas mõni nädalat harjumuslikku käitumist piirav töö. Ma lihtsalt enam ei ostnud poest magusat, proovisin seda vajadust rahuldada teisiti. Kas sõin puuvilja või küsisin lihtsalt kelleltki ühe kommi või tüki shokolaadi. Siin ei tohiks üldse valesti aru saada, ma jumaldan magusat. Ja see tung suhkru järele on minus igati alles. Jällegi, ma ei ole millestki loobunud! Minu puhul muidugi mängib rolli ka see, et maisutustega liialdamine lööb välja mu näonahas. Seega on mul olemas väga hea motivaator, miks mitte koogilaua või kommiriiuli ees täiesti hulluks minna, vinne ei taha meist keegi.

Kui minu kodus ringi vaadata, siis siin tõesti ole väga maiustusi ripakil. Või siis on tume shokolaad avatud terve nädala, mida ma tükkhaaval hävitan. Mis mind aitab on ka see, et poes käies ma ütlen endale alati (või no peaaaegu alati) "ei", kui ma mõtlen, et kas peaks midagi magustoiduks ostma. Poes ma seda suurt vajadust ei tunne, mispärast olen ma edukas. Kodus, pärast soolast ampsu, muidugi vihkan ennast maapõhja aga kuna ma ei ole midagi ostnud, siis ei ole midagi ka teha. Haha. Tegelikult ka, see toimib. Ja ma ei tunne, et ma ennast kuidagi jälle piinan. See on harjumus nagu iga teine ja mingil hetkel töötab see nö automaatika pealt. Toitumise puhul, kui sa ei ole sündinud modelli kehaga ja sind kotib su enesetunne oma kehas, siis mingisugused mõttemallid on olulised treenida.

Viimastel kuudel olen ma lõpuks suutnud üle minna ka üsna arvestatavale puuviljade tarbimisele. Pole midagi paremat kui teha puuvilja salat natukese jogurtiga enne trenni, ning vajalik süsivesikute kogus on jälle olemas. Ja on magus ka!

HEAD RASVAD JA SÜSIVESIKUD

Nagu eelpool juba juttu oli, siis lähtun toitumisel energeetilisest väärtusest. Minu kodus võib leida nii seemneid salati sisse kui ka pähkleid karbiga kaasa võtmiseks. Eriti meeldivad mulle India pähklid aga ka mandlid ja maapähklid. Neid tarbides lähtun jälle mõõdukusest, viis-kuus-seitse tükki päevas, mõnikord paar korda. Esiteks on nad ülihead, et anda maole tegevust, samas näljatunnet kannatamata veel pisut edasi töötada (vahepala to the max). Teiseks saab nendest häid rasvu, mis ei talletu sinusse rasvkoena, vaid sa kulutad need piisava tööga ära ning samuti kasutab su keha neid häid rasvu erinevates protsessides. Seega võib minu kotist kuulda pähklikarbi raputust ja krõbinat. Ja sellest johtuvalt ei lasegi ma oma kõhul enamasti LIIGA tühjaks minna, sest siis muutub mu magu happeliseks ja kõhuvalu on kiire tulema, rääkimata täielikust kriisiolukorrast ajus ja mõttetöös. 

Sama lugu on ka puuviljadega, ja nendest saadavate süsivesikutega ja muude heade toitainete ja vitamiidega. Näiteks banaan ja sealt saadav Kaalium. Tegemist on super vahepalaga ning saad ka energiat, mida trennis kulutada (jällegi, mis ei ladestu ülejäägina rasvadeks). 

Üldplaanis on see kõik. Alustuseks ja mitte ülemäära põhjalikult. Edaspidi sukeldun natukene sügavamalt ja proovin ka välja tuua konkreetseid nippe, mida kasutan, et toitumine oleks ikkagi rõõmus ja nauditav tegevus ja mitte nuhtlus kaelas! 

Lisa kommentaar

Email again: