suvi ehk kuidas kaua plaanitud asjad kunagi ei hakka juhtuma

ja ehk kuidas ma suvel pole teinud mõnd suurt asja, mis plaanitud, aga kui väga ma juba selle suvega siiski rahul olen!




Nii nagu kevadel ikka, koos tärkava looduse ja paljudele algava puhkuseperioodiga, meeldib inimestele oma elus miskit muuta. Olgu see siis uus soeng, uus stiil või hoopis uued armastatud. Nii meeldib ka inimestele tihtipeale oma suve jubedalt ära planeerida. Mina näiteks teadsin juba aprillis-mais milline saab olema minu suvest umbes kaks kuud. See mõnus ärevus ja erksus seikluste ees, tunne et kõik oleks justkui võimalik. Ma armastan suve. Aga nii palju kui ma seda ka ei teeks võiksin ma ükskord juba ära õppida, et puht praktilistest plaanidest ja lubadustest, mida ma KINDLASTI kavatsen sel suvel teha, on ühtäkki saanud jälle täielikult pseudo-unelm.

Nii mul istus juba mõnda aega kuklas plaan näiteks hästi palju lugeda (mul on umbes 8 raamatut pooleli). Ja mitte lihtsalt lugeda vaid õppida ära kogu materjal sügiseseks (tõenäoliselt see ikkagi saab juhtuma!) eksamiks. See tähendab mitusadat lehekülge väga väärtuslikku infot, mida oma tööpraktikasse kaasata. Olen lugenud täpselt 0 lehekülge. Lisaks ostsin ka uue raamatu "Tuharad trimmi". Lugenud täpselt 0 lehekülge.

Toidulisandite postituses sai suure suuga välja hüütud, et hakkan jõutrenniga tegelema. Olen jõusaalis käinud täpselt 1 korra (see oli ka veidi selline kangi silitamine Värska Spas puhates) ning isegi BodyPumpi pole jõudnud. So that is that. 

Samas, kui ma tavaliselt kipun pisutki meelt heitma, kui ma end niimoodi alt vean, siis sel suvel on hoopis teisiti. Ja nii ma sooviksingi natukene rääkida, miks tasub võimalusel võtta aeg maha ja nautida sel imelisel ajal hoopis kõike seda, mis välismaailm meile pakub ja mitte tunda süümepiinu kui miskit kauaplaanitut jääb tegemata.

Suvi ju ongi kõige stereotüüpsem aastaeg, mil võtta vastu spontaanseid otsuseid. Ma isegi ei saanud sellest enne aru, kui mu nö puhkuslik elu pihta hakkas, aga mu keha ja vaim ilmselt janunesidki pigem mingisuguse vabastuse poole kuivõrd suure õppimise ja töö järele, millega tegelemiseks mul võib-olla hooaja sees nii väga palju lisaenergiat ei oleks. 

Kuigi ma armastan oma tööd, mille tegemine on mulle andnud tohutult rahulolu, on see siiski sama rutiinne kui paljud teisedki erialad, mille igapäevased ettevõtmised baseeruvad töögraafikul. Mulle meeldib see tasakaal, mis valitseb mu graafiku ja vaba aja vahel - kindlad kellaajad nädalas toidavad ära mu nälja rutiini ja distsipliini järele ning piisavas koguses vaba aega võimaldab mul tegeleda näiteks teatris käimise ning muude tegevuste ja hobidega, milleks mul ei oleks elusees kaheksast-viieni töögraafikuga elades aega ega ka energiat. 

Ükspäev aga tabasin ennast mõttelt, et see sama igapäevase elu pealispinna all tukslev rutiin ongi see miski, millest ma vist olengi pausi oodanud. Ehk viimased kolm nädalat minu elus on möödunud üsna meeletus tempos festivalidel ja erinevatel sündmustel käies, mis on ühelt poolt samamoodi üsna suur energiaröövel, kuid mis on pannud mind arusaama, et sügisel ennast taastootev töögraafik ja rutiinne töö ongi see, mis pakub mulle siis jälle võimaluse sellest meeletust elamisest puhata. Seega nende kahe pooluse olemasolud ongi üksteisest lahutamatud ning mõlemad kummagi toimimiseks eluvajalikud. Eks ma ikka aegajalt murran pead, kas üks peaks teist välistama aga siis ma saan aru, et vähemalt praegu vajan ma neid mõlemaid. Ei saa olla üht teiseta ja ei peakski olema! Ja minus on olnud nii kaua kui ma mäletan need kaks tugevat tahku - töötada hoolikalt nagu viimne nohkar ning elada samas elu nii nagu homset ei oleks. Ma ei suudaks jääda vaid ühe liistu juurde, seega on need perioodid minu elus paratamatud. Viimasel ajal olen lihtsalt suutnud selle rohkem enda jaoks lahti mõtestada. 

Seega ei piitsuta ma end tegemata jäänud asjade pärast (kuigi ma sisendan endale ikkagi, et aega ju on veel) vaid tänan end nende otsuste eest, mis on viinud mu keha ja meele suurepäraste elamuste ja tundmusteni. Sellepärast olen ka oma treenerilehe Facebookis totaalselt unarusse jätnud. Vaatan neid teisi entusiast-treenereid ja mõtlen, et peaks ka aga siis sosistab väike kuradike kõrva ääres, et praegu pole sinu elus see aeg. Ja ei olegi. Nii väga kui ma ka ei tahaks sama särtsakalt oma kliente utsitada, ei suuda ma seda teha endale kohustuseks. Ja see ei peakski olema kohustus. Selle asemel ma hoopis mõistan, miks on trennisaalid praegu tühjad ning ei nurise. Puhata on vaja. Andes ka umbes kahe/kolmandiku võrra vähem tunde kui hooaja sees, tunnen treeningsaalis meeletut värskust. On ikka suur vahe, kas sa pead lobisema 20 tundi nädalas või 7. Tunni atmosfääris on palju rohkem vahetust kui kevadel juba mehaaniliseks muutunud automatismis. Kõik on praegu kuidagi paigas, sest ma olen korraks lasknud lahti oma rutiinivajadusest. 

Ma mõistan vägagi, et me kõik elame oma subjektiivset elu oma subjektiivsete arusaamiste järgi. Ja üks mall ei saagi olla kõigi mall. Võib-olla selle kirjutise kõige olulisemaks eesmärgiks ongi pigem käia välja pakkumine korraks endaga maha istuda ja mõelda, mis on just Sulle oluline, et elada jätkusuutlikult ja mitte jõuda punkti, kus end ammendad. Reeglid on vajalikud aga reeglite rikkumine võib olla nii erutustpakkuv ja elu täis kogemus, mida Sa ju enne ei saagi tundma kui ei proovi. 

Seega ma vabandan, et olen treenerina end ära unustanud, kuid elu vajab elamist ja tähistamist ning tahan seda teha võimalikult mitmekülgselt! Varsti võtan end jälle kokku!


Pildil tegemas lühikest performance-etendust, millega juunis tegelesin-esinesin. Tants on üks nendest asjadest, mille olen jälle avasüli oma ellu tagasi lasknud!
Pildid: Andreas Aru

Lisa kommentaar

Email again: