Talvise karguse soojus

Aeg liigub endiselt edasi oma põhilises rütmis - üsna kiirelt, armu andmata ja järgi ootamata. Muidugi saab aja mõju enda elu kulgemisele mõjutada. Ikka mida rohkem teed, seda rohkem jõuad ja paralleelselt avastad, et võiks vahelduseks tegutseda planeedil, kus ööpäeva pikkuseks on 24 tunni asemel pigem 36. Aga sellised soovmõtlemised lased taas minema ja oled sellega, mis sul on ja teed sellega midagi märkimisväärset ja maksmapanevat. Iseenda jaoks. No pressure, eks?

Just see iseenda jaoks tegemine on küsimus, mis otsib pidevalt vastust. Kui palju Sina mõtled sellele, miks sa midagi teed, mis see Sulle annab, mida sa otsid ja mida sa ootad, kas sa saad kõike seda, mida just vastasid?

Olles möödunud aasta jooksul läbi elanud aegu, mil kõik tundub nagu hõljuks pilvepiiril, eepilises roosiaias kuldsete vihmade keskel, tundes et kõik on võimalik just nüüd ja praegu, tuleb elada. Ja olnud ajas, mil õhtul magama minnes või hommikul ärgates pisaraid pühkides ei saa üldse aru, mis mõte sellel ärkamisel uude päeva on, mis üldse saaks juhtuda, millel on mõtet, ja kõik kaob justkui mingisse sügavikku, käega katsumatusse kaugusesse. Ainult üks lineaarne kulgemine. Kõige selle kõrval praeguses vaheala rahuolus olemine on kuidagi värskendav ja õige natukene kummaline ning harjumatu.

Meie eludes on pidevalt paradoksid. Mulle meeldib kui mul on palju teha, just neid kohustusi, millest sa justkui ei saa loobuda, need tuleb ära teha. Tihtipeale on need seotud tööga ja olmega, mis sinu tervist, ihu ja vaimu toetavad ja on sellised automaatsed tegevused, mille juures sa ei küsi, et kas peaks, vaid silma pilgutamata on nad su päevakavas. Need on ka toredad asjad, millele aega kulutada ja siis tekib ka meeldiv tunne, et sa oled aktiivne, elav, liikuv, hakkamasaav, normaalne. Samas paralleelselt hingab kuklas, et kõik need midagi-päriselt-väärt asjad on ikkagi kuskil mujal. On palju ilma ja väljajäetuse tunnet. Ja samas ei lase paanika ja aheldatuse tunne end kaua oodata, kui pean pidevalt kuhugi jooksma ja midagi tegema, taban ennast tahtmatult rääkimas ainult sellest kui palju on teha, kuigi see on omamoodi rõõmupakkuv, ja leian end mõtlemast, kui palju parem oleks praegu teki all keras olla. 

Ma olen aru saanud, et liigne vaba aeg tekitab minus kimbatust. Kimbatust, sest laotab mulle peale kohustuse oma aja eest otsuseid teha. Nii palju on asju, mida tahaks proovida ja õppida, aga kui ainus piits selle tegemiseks on sinu enda sisemine motivatsioon, siis kipub see väga hapralt balanseerima tegemise ja mitte viitsimise vahel. 

Ma olen defineerimise lainel. Minus on olnud ja on ka endiselt palju anankastseid jooni. Rahvakeeli ettevaatlikkus, kangekaelsus, täiuseihalus, plaanide ja nimekirjade ületähtsustamine jne. Mitte et see minu jaoks väga suur üllatus oleks, aga see on uskumatu kui palju võib aidata enda mõistmise juures asjadele nimede panemine ja nendest rääkimine just selliste tähendustega nagu nad oma essentsis on. Mul on ärevus. Mul on pidevalt ärevus, et ma ei tee piisavalt, ei saavuta piisavalt, ei taha piisavalt. Ma kardan tühja aega, ma kardan laiskust, ma kardan mitte-midagi-tegemist. Kuskil kuklas on mingi hüpoteetiline kujutelm sellest, mida justkui peaks kõike suutma kogeda ja teha, ilma milleta ma ei oleks täisväärtuslik inimene ennast teostamas.

Ja see kõik on üks ütlemata destruktiivne mull, milles elada. Üks mull kasvatab teist mulli, ja lõpuks olen selle mulli sees nii lõksus, ise üldiselt ise sellest aru saamata enne kui kaob täielikult motivatsioon üldse midagi teha. Mustrid, mille järgi käitun ja mõtlen on osa minust, minu isiksusest, ja ma pean seda kõike normaalseks. Ja siis ei tegele ma enam põhjustega, algetega, vaid tagajärgedega ja muutused on lühiajalised, jõudes oma kulgemises tagasi algusesse, alustades uut ringi. Ja ega ka põhjustele näpu peale panemine ei ole see miski, mis midagi oluliselt muudaks või edasi aitaks. Teadmine on tugi ja baas, kuid muuta saame siiski vaid seda, milles oleme praegu.

Ja selliste tunnete tundmine on okei. Kõik tunded on millekski, neid asjatult maha suruda või neid eitada ei muuda midagi. Nende tunnete teadvustamine ja oma mõtetega sõbraks saamine, nendega tegelemine aga küll. Paradoksaalsel kombel olen ma alati arvanud, et minu liigne mõtlemine on hoopis analüüsimine. Sellise nime ma talle panin. Jah, mõtlen küll palju ja üle, aga lõpuks jõuan kindlasti vastusteni, tuleb lihtsalt natukene veel mõelda. Ei ole nii või? Siis sain aru, et olen koguaeg tegutsenud muretsemise ja juurdlemisega, mis on midagi hoopis muud. Jällegi defineerimise saadused.

Ärksuse tunnet tunda on imeline. Usun, et elu kulgebki oma lainetes. Pidevalt ei saagi laineharjal surfata, siis ei oleks tegemist tasakaaluga. Langused ja tõusud on oma vaheldumises meie elu rikastavad. Rõõm ja kurbus tulevad välja vaid teineteise kaudu, koos eksisteerides. Eelmisel nädala energia tuultes tahan olla enda vastu aus, tahan olla teiste vastu aus. Tahan teada, miks ma midagi tunnen ja mõtlen, kuidas ma nendega läbi käin ja tegutsen. Mõtlesin ka, et päris äge mõte võiks olla ka iga nädal kirjutada. Teemad kantuna minu möödunud nädalast.

Olen tundnud palju igatsust. Igatsust mingite tunnete järele, mis on olnud sügavad ja puudutavad. Igatsus on oma loomuses nii ilus. See hoiab sinus edasi kogemusi, mis on sind ühel või teisel moel rikastanud, andnud elamise tundele väärtuse, ja samas on oma olemises röövinud ka selle sama tunde, jättes alles vaid mälestuse, mis ajas tuhmub. Nii see paratamatult on, ja sellega tuleb leppida. 

Meie peale on langenud ka imeline talve kargus. On päikest, on valgust, on külma. See mõjub karastavalt, lootustandvalt kuidagi. Tegutsemisetahet on. Esiteks ikka selleks, et soe oleks. Ja see nädal on liikumist olnud küll ja küll. Tegemist on palju. Ja ma tegin endale ülesandeks õppida laisklema. Usaldada mitte-midagi-tegemist. Saada aru, mil see on okei, mil see on vajalik. Märka oma tundeid ja märka oma mõtteid. See on uskumatult raskem ülesanne kui võiks arvata, ei kõla ju alguses väga väljakutsuvalt, me kõik ju mõtleme enamasti koguaeg millegi peale. Aga proovi. See on enda tabamine hetkes, olemine just siin ja praegu. Kadunud kunst, mis on väärt avastamist. Mina proovin ja loodan, et Sina ka. Ära piitsuta end selles eest, kes sa oled, vaid ole endast teadlik ja sellest tuleneb ja muutub ka kõik, mis on oluline ja mis mitte. 

Sel nädalal olin julgem ja spontaansem oma sõnades. 


Eelmine
UUE AASTA ENERGIA INIMESEKS OLEMISES
Järgmine
Trenn ja inimene -ühe võimaliku suhte toimimine

Lisa kommentaar

Email again: