Trenn ja inimene -ühe võimaliku suhte toimimine

Treenimine ja oma kehaga tegelemine on nii praktika kui ka vaimne ning meeleline filosoofia. Tunde andes on mul peamiselt kaks suurt eesmärki. Esimene neist on anda inimestele tehnilised oskused oma keha treenimiseks, milleks on konkreetne harjutuste sooritamise tehnika, et võtta harjutusest maksimumi, kasutades oma energiat ergonoomiliselt, ennast vigastamata. Selleks on oluline juhtida inimesi oma keha tundma õppima, seda nii anatoomiliselt, füsioloogiliselt kui ka tunnetuslikult ehk põimida omavahel teooria ja praktika, mille all pean siinkohal silmas oma kehaosade tundmist, tunnetamist ja teadlikku aktiveerimist või fikseerimist. Inimene võiks trenni tehes teada, mis lihasgrupiga ta parasjagu enim tööd teeb ning milleks harjutus talle kasulik on. Peamiselt käivad inimesed trennis ennekõike hea enesetunde saavutamise nimel ning et see ka nii saaks juhtuda, võiks inimene olla uudishimulik ja tähelepanelik oma keha ning tehtava treeningu suhtes, ladudes endale alla baasi, mis on treeningut toetav ning mis välistab ülekoormuse ning vigastused, mida me ju keegi ei tule spordiklubist otsima. 

Täpselt sama oluliseks eesmärgiks on ka füüsiliste praktikatega tegelemise filosoofiline pool. Usun, et kõige paremad tulemused saavutatakse mõtte, vaimu, hinge ja keha koostöös ning arvan, et trennis käies võiks olla muuhulgas sihiks ka oma tegevuse loogikate tajumine abstraktsemal tasandil kui seda on pelgalt kehaline motoorika. Mõista kuidas treenimine meid inimestena kasvatab, tihtipeale nii, et me ei saa enamasti sellest arugi. Sellele teadlikult mõeldes tekivad ühenduseosed ning meie kogemus treeningust saavutab hoopis uue tasandi. 

Enesekindlus, meelekindlus, tasakaalukus. Need on ilusad sõnad, need on tugevad sõnad. Ja me kõik tõenäoliselt tahaksime neid ka enda resümees ära nimetada. Nende saavutamiseks ei pea läbi lugema viis eneseabiraamatut või mõnd muud populistlikku peavoolu artiklit, mis selleks sulle hea meelega 10 tõhusat-mitte-nii-tõhusat nippi jagab. Need sõnad iseloomustavad suurepäraselt füüsilisi praktikaid üleüldiselt. Füüsiline pingutus nõuab meilt tihtipeale mugavustsoonist välja astumist. Kui me tahame, et midagi muutuks peame oma keha ning eksisteerimise harjunud mustreid lõhkuma ja lammutama, et tekiks vajadus kasvada, areneda ning tugevamaks saada. Olenevalt sellest kui pika sammu sa otsustad välja astuda, saad sa ka võrdeliselt tagasi. Treening ei paku sulle vastu materiaalseid hüvesid, kui muidugi välja arvata toonuses pringid lihased, vaid sa saad tasutud vaimse tugevuse, enesekindlama suhtumise ning terve ja tugeva tasakaalus keha näol.

Oma tundides räägin tihtipeale mingist "magusast pingutusest" või "magusast valust". Kui keegi peaks minu käest küsima, miks mulle meeldib ennast liigutada, siis vastuseks on üldjuhul tõdemus, et mulle tohutult meeldib kehaline pingutus. Mis selles pingutuses siis nii võluvat saab olla? Mõni võib arvata, et trenni tegemine on üks kaasaja tõhusamaid piinamismeetodeid. See ei ole tihtipeale mugav tegevus, mõnikord võid tunda ka valu. Kuid need tundmused enda jaoks ära lahendades, omandavad need kõik lõpuks mingisuguse mõtte ja kõigel on üldjuhul ka põhjused, mis on oma olemuselt ikkagi üsna veenvad, et nende praktikatega jätkata, isegi ebamugavust tundes. See on hetk mil omavahel kohtuvadki justkui teineteist välistavad äärmused - ebamugavus ja nauding, luues üsna paradoksaalse ühenduse, eksisteerides koos, samaaegselt. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks need hetked oma olemises nii kõikehaaravalt ekstaatilised on, eriti füüsilistele meeltele, mida see vastuoluline, oma olemuses justkui võimatu ja ebamaine, sulam äratab ja erutab. See on ilu ja valu, koos. Me oleme sellel hetkel iseenda jumalad, sest meie võimuses on end vajadusel muuta ja täiustada.

Kui tihti sa mõtled peale treeningut sellele, millega sa just hakkama said? Mis olid Sinu kõige suuremad saavutused? Need hetked kui tundsid end suurepäraselt,  ehk sa isegi üllatasid ennast . Võib-olla ületasid sa oma ootuseid? Mis oli see miski, mida Su keha enim nautis? Mis tuli erakordselt hästi välja? Justnagu päevad ei ole vennad, ei ole ka treeningud samad. Sina ei ole igapäev sama, mis sa olid eile. Miks ei muutu ka tegelikult liikumine ealeski igavaks või tüütuks. Sa võid tunnetada oma tegevusi hoopis teistmoodi, isegi kui magad sama kaua, sööd sama toitu ja suhtled täpselt samade inimestega. Kui tihti sa peale treeningut mõtled sellele, mis läks valesti? Mis nõudis Sinult suuremat pingutust kui sa olid tol hetkel valmis andma? Mida sa vaatad kui ebaõnnestumist, mis tekitas küsimusi, mis tekitas raskusi? Kus jooksis piir allaandmise ja lõpuni pingutamise vahel? Mis toimus Sinus sellel hetkel? 

Me kõik tahaksime olla õnnelikud, koguaeg. Õnneks või kahjuks saab rõõm avalduda vaid läbi kurbuse, julgus läbi hirmu ning saavutustunne läbi ebaõnnestumiste. Ning äärmuste vältimiseks otsime pidevalt tasakaalu nende vahel. Ma usun, et kui õppida negatiivseid juhtumisi vaatama kui midagi õpetlikku ja vajalikku, et saaks toimuda progress, siis on lihtsam ka nende olukordadega toime tulla. Treenimise puhul on lahutamatuks osaks endale väljakutsete seadmine. Nagu ma ka eespool juba rääkisin, muutused kehas hakkavad toimuma alles siis kui sa oma keha selle vajaduseni viid. Ma arvan, et trennis käimine on üks ägedamaid ja tegelikult ka lihtsamaid viise kuidas ennast mugavustsoonist välja viia. Kahjuks me kipume enda võimekuses liiga palju kahtlema ning palju jääb hirmu ning viitsimise taha, mis käivad mugavusega tihtipeale käsikäes. 

Enda kehaga tegelemine on minu silmis midagi väga võimast. See on enda väe kasvatamine, füüsiliselt ja meeleliselt. See on hoolimine, ennekõike iseendast. Enda tundides üritan vältida negatiive, allaandmine on minu silmis väga tugev sõna ning ma ei usu, et sellega peaks ennast piitsutama. Pigem keelitan inimesi endasse rohkem uskuma, oma võimetesse rohkem uskuma. Kui sa tunned, et nüüd on kõik, rohkem ei suuda. Loe sel hetkel rahulikult viieni ja otsusta siis uuesti. Sa juba näed, et tegelikult olid sa viie sekundi võrra võimekam kui sa arvasid, ja see on juba tõestus omaette. 

Ma arvan, et teiseks põhjuseks, miks mulle kehaline tegevus meeldib on elus olemise tunne, mis sellega kaasneb. Su keha elavneb, muutub tundlikumaks, aga ka avatumaks ja vastuvõtlikumaks. See on üsna haavatav seisund kuid ka kõige sensatsioonilisem. Pingutuse hetkel, hingates, saa aru, mis Sinuga toimub. Kuidas energia sinu kehas liigub ja toimetab. See on elujõud, see on dünaamika, isegi kui näiliselt oled staatikas. Hoia seda tunnet värskena, elavana. See on ka muutuste tunne, arengu tunne. Pane oma pingutustele nimi ja anna neile iseloomu. Ja nii kasvatad sa ka ennast. Ületamatut raskust üle elades saad teha endale pai, sest su meel pidas vastu, ta oli kindel. Tehes midagi esmakordset, kui väikest tahes, oled sa endast üle olnud, endas leidnud kindluse ja seljatanud hirmu. Ning enda keha ja vaimu tundma õppides saad sa mitte ainult otsida, vaid ka leida ja valida tasakaalu. Seda nii treeningsaalis kui ka väljaspool.

Kui see tundub Sinu jaoks uskumatuna, alusta väikeste sammudega. Parimaks stardiks on trennile vastu astuda avatud mindsetiga, uskuda et kõik ongi võimalik. Mina tahaksin nii mõelda ja sellepärast juhin ka Sind seda tegema. Sa oled oma nõrkustes tugev, oma hirmudes julge ning kurbuses rõõmus. Kõike tunda on normaalne, Sina otsustad mis jääb viimasena kõlama. Näeme treeningsaalis!


 
Eelmine
Talvise karguse soojus
Järgmine
toitumine kui sinu energeetiline käivitaja

Lisa kommentaar

Email again: